I päev: mis on Cybernetica ja kes on testija?
Esimene päev algas kell 8:30 Cyberneticas, kus kohtusime esmalt Kerli Reimanniga. Kerli töötab personalispetsialistina ning alustuseks tutvustas ta meile mitmekülgselt Cyberneticat, rääkides näiteks kolmest osakonnast ettevõttes ning tuues näited iga osakonna tööst. Sain teada, et i-valimised on Cybernetica tehtud, samuti et ettevõte on juba IKT-ettevõtte kohta väga vana, tervelt 21 aastane. Meile tutvustati Cybernetica töökeskkonda, tehti ringkäik majas ja räägiti ettevõtte tegevusvaldkonnast lähemalt mitmete näidete toel.
Cybernetica võtab inimesi igal aastal ka praktikale. Kui üldjuhul saab IKT-alal praktikale minna umbes peale teist kursust ülikoolis, siis Cybernetical oli väga hea näide noorest inimesest, kes esimest korda nende juurde praktikale juba 11. klassi lõpus tuli. Minu jaoks oli see üsna ootamatu, kuna ennast ma infotehnoloogia vallas tööl ette kujutada ei suudaks. Siiski on ilmselt kõik kättevõtmise asi ning varakult õppimist alustades on võimalik ka kaugele jõuda.
Päeva teises pooles viidi meid kokku Cyberneticas juba kaks aastat töötanud testijaga. Tema tutvustas meile üsna põhjalikult oma tööd, toetudes suurel hulgal meie endi küsimustele. Teadsin varem pealiskaudselt, millega testijad tegelevad, kuid õppisin näiteks seda, et testijad ise ei paranda süsteemis olevaid vigu, vaid edastavad need arendajale, kelle otsustada jääb, kas viga on mõtet parandada või mitte. Väga tähtis testimise juures on puhta ja ilusa esmamulje jätmine, ehk kõige hullemad vead on typo'd. Need peaks üldiselt ära parandama. Esialgu võivad parandamata jääda vead, milleni tavakasutaja väga lihtsalt ise ei jõuaks. Testija peab olema väga suhtlemisaldis, kuna tihti tuleb võtta kontakti teiste tiimiliikmetega, et saada põhjendus mingile osale süsteemis, mida testija küsitavaks võib pidada. Testija amet nõuab samuti head kastist välja mõtlemise oskust, kuna potentsiaalseid vigu võib lõputult otsida. Seetõttu tuleb panna endale ka ajaline piir, mis maani üldse on mõtet enam testida ja vigu otsida. Mulle tuli üllatusena, et testimist ülikoolis väga ei puudutata - meie juhendajal oli olnud ainult üks kursus, kus räägiti testimisest. Seega õpitakse testijaks pigem ise, kui koolis.
Praktilisema osana saime töölehed, millel oli kujutatud testijale antud registreerimisvorm. Meie ülesandeks oli leida asju, mis on selle juures valesti. Vigu, eriti typo'sid oli väga palju ning nende üle arutlemine kestis oodatust pikemalt. Lõpuks saime kordamööda katsetada ka päris programmi peal, mis minul eriti hästi ei sujunud, kuna ma ei tundnud ennast väga kindlalt. Tundsin, et ma ei ole selle jaoks piisavalt pädev ega oma vastavaid teadmisi.
Uusi mõisteid oli nii palju, et ma ei jõudnud nendega järge pidada ning seetõttu ei oska ma ka konkreetseid näiteid välja tuua. Testija amet tundus minu jaoks natuke hirmus ning tulevikus ma sellel alal tegeleda ei sooviks. Kooliga saab seostada ehk natuke programmeerimise tunde, kuna oma kirjutatud koodi tuli paratamatult ise ka testida. Vahe tuleb sisse kohal, kus testija otsib meelega vigu, tunnis üritasin neid aga pigem vältida, kuna nendele lahenduste leidmine oli aeganõudev ja keeruline. Samuti võivad kirjavead väga kergelt kahe silma vahele jääda.
Päevast meeldis mulle Cyberneticaga tutvumise osa, kuna see oli silmaringi avardav ja huvitav. Nii väga ei meeldinud praktilised ülesanded, kuna tundsin, et mul ei ole nendega tegelemiseks piisavalt teadmisi ega kogemust ning läksin pigem endast välja, kui keskendusin proovile.
Cybernetica võtab inimesi igal aastal ka praktikale. Kui üldjuhul saab IKT-alal praktikale minna umbes peale teist kursust ülikoolis, siis Cybernetical oli väga hea näide noorest inimesest, kes esimest korda nende juurde praktikale juba 11. klassi lõpus tuli. Minu jaoks oli see üsna ootamatu, kuna ennast ma infotehnoloogia vallas tööl ette kujutada ei suudaks. Siiski on ilmselt kõik kättevõtmise asi ning varakult õppimist alustades on võimalik ka kaugele jõuda.
Päeva teises pooles viidi meid kokku Cyberneticas juba kaks aastat töötanud testijaga. Tema tutvustas meile üsna põhjalikult oma tööd, toetudes suurel hulgal meie endi küsimustele. Teadsin varem pealiskaudselt, millega testijad tegelevad, kuid õppisin näiteks seda, et testijad ise ei paranda süsteemis olevaid vigu, vaid edastavad need arendajale, kelle otsustada jääb, kas viga on mõtet parandada või mitte. Väga tähtis testimise juures on puhta ja ilusa esmamulje jätmine, ehk kõige hullemad vead on typo'd. Need peaks üldiselt ära parandama. Esialgu võivad parandamata jääda vead, milleni tavakasutaja väga lihtsalt ise ei jõuaks. Testija peab olema väga suhtlemisaldis, kuna tihti tuleb võtta kontakti teiste tiimiliikmetega, et saada põhjendus mingile osale süsteemis, mida testija küsitavaks võib pidada. Testija amet nõuab samuti head kastist välja mõtlemise oskust, kuna potentsiaalseid vigu võib lõputult otsida. Seetõttu tuleb panna endale ka ajaline piir, mis maani üldse on mõtet enam testida ja vigu otsida. Mulle tuli üllatusena, et testimist ülikoolis väga ei puudutata - meie juhendajal oli olnud ainult üks kursus, kus räägiti testimisest. Seega õpitakse testijaks pigem ise, kui koolis.
Praktilisema osana saime töölehed, millel oli kujutatud testijale antud registreerimisvorm. Meie ülesandeks oli leida asju, mis on selle juures valesti. Vigu, eriti typo'sid oli väga palju ning nende üle arutlemine kestis oodatust pikemalt. Lõpuks saime kordamööda katsetada ka päris programmi peal, mis minul eriti hästi ei sujunud, kuna ma ei tundnud ennast väga kindlalt. Tundsin, et ma ei ole selle jaoks piisavalt pädev ega oma vastavaid teadmisi.
Uusi mõisteid oli nii palju, et ma ei jõudnud nendega järge pidada ning seetõttu ei oska ma ka konkreetseid näiteid välja tuua. Testija amet tundus minu jaoks natuke hirmus ning tulevikus ma sellel alal tegeleda ei sooviks. Kooliga saab seostada ehk natuke programmeerimise tunde, kuna oma kirjutatud koodi tuli paratamatult ise ka testida. Vahe tuleb sisse kohal, kus testija otsib meelega vigu, tunnis üritasin neid aga pigem vältida, kuna nendele lahenduste leidmine oli aeganõudev ja keeruline. Samuti võivad kirjavead väga kergelt kahe silma vahele jääda.
Päevast meeldis mulle Cyberneticaga tutvumise osa, kuna see oli silmaringi avardav ja huvitav. Nii väga ei meeldinud praktilised ülesanded, kuna tundsin, et mul ei ole nendega tegelemiseks piisavalt teadmisi ega kogemust ning läksin pigem endast välja, kui keskendusin proovile.
Kommentaarid
Postita kommentaar